KOOS ON TORE JA HÄÄ!

KOOS ON TORE JA HÄÄ!

08 november 2006


MÕNDA MARDIPÄEVAST

Täna oli klassis tunda ja kuulda mardilaupäeva-eelset ärevust. Uuriti üksteise täpseid aadresse, päriti, kes kellega marti läheb jooksma, tunti huvi, kas üks või teine ikka õhtul kodus on. Kui me arutasime isadepäeva ettevalmistusi, siis pakkus Sannu, et igaüks võiks oma santimise saagi isadele kinkida. Aga mardipäev ja kombed on vanemad kui meie ning oleks ilmselt kombetu neid muuta oma suva järgi.
Mardipäev on 10. novembil ja mardilaupäeva peetakse päev enne mardipäeva. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju(2. novembril oli hingedepäev) ja mardipäev lõpetas hingedeaja.
Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde - eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.
Kalendri-uurijad on pidanud mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Ka on seostatud seda surnute mälestamisega, eeskätt seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Soomes nimetatakse novembrit marraskuuks ehk surnutekuuks.
Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu (kasekoor), sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks.
Linnades maskeeruti poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna.
Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, upsakaid. Mardi- ja kadrivitsa seostati eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis känguma, üksnes kask andis igal juhul tervist.
Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla.
Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus. Mardid alustasid ukse taga:
a) sissepalumislaulu ja koputamisega - sissetulemislaulus kirjeldati oma teekonda, paluti peretütrel "lõõtsuda lõke lõukasse". Tuppa astumisel teretati mõne vana ja traditsioonilise tervitusega, nt "Tere, jumal teie tuppa!". Mardiisa võttis tuppatulemisel kaelakotist peoga viljateri vm ja külvas põrandale viljaloitsu saatel.
b) järgnes martide tantsimine ja tantsulaul, millele liitusid laste ja käsitööde kontrollimine, loomade ja ametimeeste etteasted, mõistatuste küsimine vilja ja karja edendamiseks ja muu suhtlemine pererahvaga, samuti igat liiki mängud. Marditants oli pigem rituaalne liikumine või tammumine. Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku.Vili külvatud, andis mardi-isa vitsakimbuga igale majalisele hoobi ja soovis: "Terveks!" või "Tooreks, terveks!"
c) tunnistamislaulus uuritakse peretütarde või laste virkust. Seejärel palub Mardiema endale lauluga riiet või lõnga.
d) mangumislauluga palutakse pereisalt ja pereemalt ande: liha, kapsaid, vorste, poolikuid seapäid, õlut jm. Selle peale annab pererahvas martidele koti sisse magusat, õunu, kaalikaid, saia, raha jm.
e) andide saamisele vastab mardipere omakorda tänulaulu või sajatusega juhul, kui annid olid väga nirud (kehvad); enamasti sajatati selliste perede ukse taga, kes sisse ei lasknud.Esmalt tänatakse andide eest, siis pöördutakse talupere iga liikme poole ja soovitakse viljaõnne, peremehele hobusteõnne, sulastele koerteõnne, miniale lasteõnne, tütardele ja poegadele kosilaseõnne ja pruudiõnne, pereemale karjaõnne. Tänulaulu ajal võidi samuti külvata vilja põrandale.
f) hüvastijätulaul lõpetab mardiskäigu. Tavaliselt lauldi lahkumislaulu uksest väljumisel või õues. Lahkumislaulus jäetakse pererahvaga jumalaga, soovitakse head edenemist ja lubatakse järgmisel aastal tagasi tulla.
Andidega kotti ei tohtinud avada enne, kui majast välja oli saadud, muidu võis marte tabada halb õnn.
Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva.
Mardi-nimelistel (Marti, Martin, Martti, Marten, Märt, Mardi)oli eriline päev, neil tuli välja teha, kuid ka mardisandid külastasid heal meelel peresid, kus elas mõni Mart.
Tänapäeval võib linnas kohata ka röövmarte, kes mitte ei palu ande, vaid võtavad neid jõuga pärismartidelt - nendega tuleb olla ettevaatlik! Hea oleks, kui mardiperes oleks kaasas suur mardiisa, kes väikseid marte toetab ja kaitseb. Mardipere tegevused toovad õnne ja rõõmu ainult siis, kui need on enne hästi läbi mõeldud - siis täitub nii süda kui noosikott rahulolu ning andidega.
MAGUSAT JA RÕÕMSAT MARDISANTIMIST!
*kui klikkad pealkirjas olevale punasele sõnale, satud leheküljele, mille lõpus on punased laused, millele klikkides saad kuulata erinevaid mardilaule.

Tiiu Takutuust

3 kommentaari:

Emma Leena ütles ...

Aitäh,õpetaja et sa kirjutasid.
ma lugesin läbi ja oli väga iluuuuuuuus!!

Emma Leena ütles ...

super ilus!!

Emma Leena ütles ...

super ilus!!

Blogiarhiiv