KOOS ON TORE JA HÄÄ!

KOOS ON TORE JA HÄÄ!

18 mai 2008

JALGRATTAMATK SAADUMETSALE

Click to play
Create your own slideshow - Powered by Smilebox
Make a Smilebox slideshow

Laupäeval oli ilmataat siiski meie poolel ning me saime minna jalgrattamatkale. Kogunesime Raeküla Raudteejaamas ning 26 km teekond sai kohe alguse. Tuuleke puhus nagu ikka vastu, rivi oli pikk ja väga korralik (täitis kõiki rattasõidureegleid) ning veduriks asus Osvaldi isa. Puhkepause oli vähe ja me üritasime oma parima füüsisega selle 26 km ära toimetada, kuid eks igaüks tea, mida kõneles talle reie-või säärelihas või koguni istmik ehk tagumik. Henni hingamine läks 4 km enne Saadumetsale jõudmist siiski nii vaevaliseks, et Helo isa Gunnar tuli haavatule järele ning viis ta autoga Saadumetsa õuele puhkama. Teised suutsid lõpuni rattal vastu pidada. Saadumetsal kadus sõiduväsimus üllatavalt kiirest, sest peale väikest toibumist ning kehakinnitust olid lapsed valmis igasuguseks tegevuseks. Nii siis mängiti Gunnari selgituste saatel maastikumängu, kus tuli foto järgi tuvastada tegelik koht looduses ning üles otsida salakiri, see lahendada ning leida järgmine peatuspunkt. VÄGA LAHE JA HAARAV PUNDITEGEVUS. Sannu kui vana orienteeruja peale ihus vist iga punt hammast, kuid kahjuks on meil ainult üks Sannu. Peale maastikumängu hakkas kalapüügivõistlus - pikk, kannatust nõudev ja vaikne tegevus. Kohalik legend rääkis, et tiigis on kalu ja päris suure. Püüdjate legend rääkis, et tiigis on üks kala, kes suurest halastusest võistlejate vastu on nõus ühe ja teise konksu otsa hakkama. No igatahes õnnestus kala kätte saada Helol, Oskaril, Kadril ja Robil. Mõnel neist kohe mitu korda. Osad püüdsid liblikavõrguga hoopiski konnakulleseid ning uurisid neid siis lähemalt. Kõik elusolendid lasti tiiki tagasi - kalad kohe ja kullesed vähekese aja pärast, kuid neid purgis juba küllalt jälgitud oldi. Tegevust jätkus veel ja veelgi - ja Saadumesta maagia oleks meid vist hommikuni seal hoidnud, kuid siis ärkas suurte inimeste pisike kohusetunne ning reisiseltskond sai puntide kaupa autodesse pakitud ja linna viidud - rattasõiduks ehk veel üheks 26 km otsaks polnud enam jõudu. Päev oli IMETORE JA ILMSELT KORDUMATU ELAMUS!

TUHANDED TÄNUD JA SOOJAD KALLISTUSED AVELE, GUNNARILE JA HELOLE, KES MEID OMA PERE SUVEKODUS OLID NÕUS VASTU VÕTMA NING KA MEIE ÜHISELE AJALE RAKENDUST LEIDMA. USUN, ET LASTE SÄRAVAD JA ÜDINI RAHULOLEVAD NÄOD NING LAUSA LAKKEULATUVAD EMOTSIOONID SELLEST PÄEVAST RÄÄGIVAD SAMA KEELT JA MEELT!
TIIU

Kommentaare ei ole: